Ühel tasateemalisel vestlusel tulid jutuks vanad (möödunud sajandi) filmid ja nende tänapäevastamine (sh digiteerimine). Tänapäeva (noorele) vaatajale tunduvad mõned nonde filmide stseenid liiga pikad. Nad ei läbe neid vaadata. Tulles vastu uueaja vaataja ootustele, stseene lühendatakse või kiirendatakse. Stefan Klein (2009, lk 161) kirjutab, et 1965/66 valminud telefilmi "Space Patrol Orion" digiteerimisel 2003 a., kiirendati üht episoodi (vt kosmoselaeva õhkutõusmine 11:14-12:00) kaks korda, ilma et sarja omaaegsed fännid seda märganud oleksid.
Ehkki ühelt poolt nõuavad vaatajad üha kiirema tegevustikuga filme (märulifilmid) on (nagu ikka) olemas ka vastuvool. Filmimaailma kiirtoidule paneb vastu tasakino/tasafilm (slow cinema, slow film). Linnalegendi kohaselt (N. Heller) sai tasakino alguse Andy Warholi 1964 filmist “Sleep,” kus üle viie tunni kestvas filmis magab (börsimaakler) John Giorno. Tasakatuse alla sobivad juba olemasolevad (vanad) filmid, näiteks Andrei Tarkovskilt, Ingmar Bergmanilt, Michelangelo Antonionilt. Ent siia mahub ka uuema aja looming, mis vastab teatud tingimustele. Lühidalt öeldes, tunneb tasafilmi ära pikkade kaadrite (stseenide) järgi. Kirjeldades oma tasafilmi nädalalõpu muljeid festivalilt "AV Festival 12: As Slow As Possible ..." nimetab Henry Miller tasafilmi neljaks põhitunnuseks: esituse, levi, tunnustamise ja tegevustiku aeglast kulgu. Olulisteks tunnusteks on ka võttekoha taustheli või ambient heli kasutamine, vaatajale sund oma silmadega tööd teha (rohkem kui tavaliselt), teatud müstilise kohalolekutunde vallandumine loodusvaadete läbi. (vt Slow cinema).
Seda kirjatükki vallandanud vestlusest sain ka ühe näite - Stellet Light, mis 2008 a jooksis ka Pöffil. Soojalt soovitan. Filmi algab pooleteise minuti jooksul horisondilt tõusva päikesega. Teise filminäite sain Carl Honorelt, milleks on mitu filmiauhinda võitnud Poola film Ida (2014).
25. novembril linastus Pöffil Lav Diaz'i film "Naine, kes läks ära". 3 h 45 m mustvalge ilma taustahelita film. Föffi tutvustuse lõpulausega võib vaid nõustuda: "Santos-Cancio haarav näitlejasooritus ja Lav Diaze mustvalge põhjalik
operaatoritöö, kus chiaroscuro vaheldub looritatult pehme fookusega, on
tehnilised kõrghetked selles filmis, mida tuleb ilmtingimata näha."
Kel huvi suurem võib saada lisainest George Wales'i pakutud loetelust - 23 tasafilmi. Nende hulgas on näiteks A. Tarkovski "Solaris" ja I. Bergmani „Seitsmes pitser“. Teemasse süveneja võib lisamaainest leida Ira Jaffe (2014) raamatust "Slow Movies: Countering the Cinema of Action, millest Google Books pakub väljavõtteid.
Teemat kannavad mitmed võrguallikad: The Art(s) of Slow Cinema, Slow Film Festival.
Üsna uus tasafilmide levitaja on tao films, mis lisab iga kolme kuu järel uue programmi. Esialgu on vaatamine tasuline, ent on kavas ka tasuta filmilevi pakkuda. Eesmärgiks on olla filmitegijate ja -vaatajate kohtumiskohaks. Geoblokeeringut ei rakendata.
Et jutt algas telest, siis võiks sellega ka lõpetada. Tasafilmile lisaks on olemas ka Tasa TV (Slow TV). Tasa TV sündis 2009 a Lääne-Norras Bergen Line'i (Rongiettevõte) 100 le aastapäevale pühendatud dokfilmi tehes. Tulemuseks oli 7 tundi 14 min kestnud film, mis on veidi pikem ajast, mis rongil võtab aega Norra läänerannikult idarannikule jõuda. 2009: Bergensbanen minute by minute – train journey across Southern Norway. Et huvi filmi vastu oli väga suur, sündis mõte lasta eetrisse veelgi terviklike sündmuste (üritused, reisid) toimetamata salvestusi. Tasa TVd veab Thomas Hellum, kes esines sel teemal TED'il. Mõttest on kinni hakatud mujalgi - venekeelne Slow TV Media. Värskeid uudiseid tasa tv kohta leiab Slow TV blogist
